Polüuurea tüübid
Praegu on polükarbamiidide perekonnas kolm haru, nimelt aromaatsed, alifaatsed ja asparagiinhappe estrid, mis moodustavad vastavalt 70%, 5% ja 25%.
1) Aromaatsed polüuread sünteesitakse aromaatsete isotsüanaatide (nagu MDI, veeldatud MDI, PAPI jne) reageerimisel aminopolüeetrite ja ahela pikendajatega. Nende eelised on kõrge tugevus ja mõistlik hind. Kuna benseenitsükkel on süsteemis, on antratseen, kinoon ja muud värvilised rühmad aga kergesti oksüdeeruvad ning kasutamisprotsessis on teatav kollasus.
Kohaldatav korrosioonivastase, kulumiskindluse ja muude materjalide suhtes, mis ei vaja kõrget dekoratsioonikaitset.
2) Alifaatsed polüuread valmistatakse alifaatsete isotsüanaatide (nagu HDI, HDI trimer, HMDI, TMKDI jne) reageerimisel aminopolüeetrite ja alitsükliliste amiiniahela pikendajatega. Neil on vastupidavus koltumisele, hea korrosioonikindlus ja suurepärane värvi säilivus, kuid nende füüsiline tugevus on pisut halvem kui aromaatsete polüureade omal. Neid saab kasutada välistingimustes kasutatavate hoonete dekoratiivse pealiskihina ja aromaatsete polükarbamiidkatete pinnakaitsena. Kate, aga kallis.
3) polüasparagiinhappe esterpolüuurea on uue põlvkonna polüureaurea materjal, mis on viimastel aastatel edukalt välja töötatud. See valmistatakse alifaatse isotsüanaadi ja polüasparagiinhappe estri reageerimisel, mis erineb tavapärastest polükarbamiidkatetest konstruktsiooni ja katteomaduste poolest üsna erinevalt, näiteks reguleeritav reaktsioonikiirus, geeli kestus võib varieeruda mitmest minutist mitme tunnini; selle saab konstrueerida kõrge temperatuuriga ja kõrgsurvega segamisseadmetega või tavaliste pihustusseadmete abil, mida saab kõvendada madalal temperatuuril. Selle eelised on katte mitte koltumine, kõvenemise ajal vahutamine, paksu katte konstruktsioon ja hea nakkumine aluspindadega.





